Kus ja kuidas tekkis makramee? 

Mikromakramee ajalugu ulatub meie kaugete esivanemate aega. Kust see pärit on ja miks ta tekkis ning kuidas meieni jõudis?

Esimesed märgid makrameest kui sõlmede kunstist on pärit enne meie ajaarvamise algust Hiinast ja Mesopotaamiast. Alates sellest ajast on see tehnika teinud läbi pika tee nii ajas kui ruumis. Läbi muljetavaldava arengu on täielikult muutunud selle esialgne eesmärk.

Antiikajal olid osavaimateks sõlmkunsti meistriteks meremehed, kes punusid nii kalavõrke kui kaunistusi laevadele. 

Vanimad päriselt valminud kaunistused on rõivaste või teiste tekstiilesemete kokku sõlmitud ääred. Näiteks antiik-Assüürias on kivireljeefidel kujutatud sõlmitud ääristega ja dekoratiivsetste nööridest punutistega kostüüme.

Araabia kangakudujad kasutasid juba 13. sajandil tekstiili servade üleliigseid lõngu, et dekoratiivseks ääriseks kokku sõlmida. 

Euroopasse hakkas makramee levima Araabiast (Põhja-Aafrikast) Hispaaniasse seoses mauride vallutustega. Sealt edasi jõudis ta Itaaliasse, Prantsusmaale ja Inglismaale. Itaalias nimetati tekstiili sõlmede ja äärispitsiga kaunistamise kunsti “punto a groppo”. Inglismaale jõudis makramee ilmselt 17. sajandi lõpul. Väidetavalt olevat ka Briti kuninganna Mary II oma õuedaamidele makrameed õpetanud. 

Esmalt olid makramee materjalid looduslikud: linane vill-niit, puuvill, kanepinöör, nahk jne.

Esialgsetest tekstiili lagunemist vältivatest sõlmedest hakkas ajapikku välja arenema erinevate mustrite ja värvidega dekoratiivsete kaunistuste kunst. 

Meremehed kasutasid sõlmkunsti ohtralt. Esemete katmiseks ja kokku kogumiseks, pudelite/purkide hoidmiseks-riputamiseks. Seejärel juba kottide, vööde, rihmade ja paelte tegemiseks. 

19. sajandil hakati makrameed kasutama ka sisustuselemendina: valmistati nii kardinaid kui laudlinu, kaunistati voodilinade servi ja voodikatteid,  rõivaid ja teisi kodutekstiile. 

1960 - 70-ndatel lahvatas makramee hullus ja sai ülipopulaarseks hipi-liikumise käigus. Eriti USA-s ja ka mujal Lääneriikides. Nagu liikumine ise, oli seegi protest ja vastandumine masstoodangule. Makramee eelistas looduslikke materjale ja populariseeris tee-ise-tehnikat. Valmisid makrameetehnbikas erinevad esemed: taimehoidjad, nn “lillekiiged”, lambivarjud, seinakaunistused, vööd, kotid, aksessuaarid ja isegi riided. 

Arvatakse, et juba sel ajal hakati katsetama väiksemate esemete ja aksessuaaridega, sealhulgas ehete tegemisega. Ent veel mitte nii peenikeste mikromakramee ehetega, nagu neid täna valmistatakse.

Seejärel vajus makramee-stiili kasutamine veidi tagaplaanile ja seda hakati nimetama “vanemate inimeste” teemaks. 

Praegusel ajal pole makramee enam moehullus, nagu see oli 1960-ndatel, vaid täiesti eraldi kunstivorm. Seda kasutatakse ohtralt sisekujunduses, mööbli tegemisel, eriliste seinakatete ja kardinate loomisel. 

Päris peenikesest niidist valmivad aga erilised ja unikaalsed ehted, mida nimetataksegi mikromakrameeks.